Esimene päev

Äratus: 06:00, Eestis
Emotsioon: ei midagi erilist, pole tunnet, et kuskile minek oleks.
Tegevus: kiire dush ja viimase minuti pakkimine.

9:30 - jõuame lennujaama. Siiani kõik sujub. Tito ja Natu on põnevil. Tito räägib juba mitu tundi kui tore reis meil tuleb, Natu teab samuti, et midagi toimub ja tänane päev tuleb teistsugune.
Minu emotsioon: sama, mingit ''tunnet'' pole.

9:35 - saame kohe check-in'i minna, järjekorda pole üldse! - sweeet! Onu ütleb meile, et Natu käru ei saagi lennuki väravani kaasa võtta, et tuleb kohe ''sisse kontrollida'' (check in noh :P). MIS MÕTTES????!!! Kodulehel ja igal pool infos ju kirjas, et saab... kas ma pean nüüd 10.5 kilost last 3 tundi käes tassima??
Emotsioon: segaduses ja pahane.

9:50 - Ohhoooo, lennujaama on laiendatud. Sa vaid vahi kõiki neid kohti kuhu nüüd minna saab, lähme vaatame järgi...

9:51 - ...nii palju siis sellest ;)
Leidsime lastenurga. istuks õige maha ja võtaks ühe kohvi ning vaataks kuidas Natu täiuslikult omaette mängib ja üldse kordagi ei nuta ega meie tähelepanu ei vaja..... jee rait! Võibolla ehk unes või mingis täiuslikus maailmas. Natu ei taha mängida, vaid hoopis nutta, vinguda ja emme/issi küljes rippuda.
Emotsioon: hakkab langema. Tunnen, kuidas lähenemas on peavalu ning näen juba kuidas mu suurim õudusunenägu täituma hakkab. 3 tundi veel.... ja siis VEEL 4 tundi lendu.. oehh.. :S



10:45 - lennujaam on vist juba viiskümmend viis korda läbi käidud! Õnneks leidsime juba kohe alguses mingi kohutavalt musta ja täis pissitud lennujaama lastekäru (ok, meie oma polnud täis pissitud, aga üks seal oli küll!). Tegelikult ei venigi aeg nii koledasti. ''Varsti'' juba minek. Vaatan ringi ja näen teisigi ärritunud lapsi, on ka paar rasedat. Kõnetan ühte kena noort ema öeldes, et tal on väga kena laps. Ta tänabnaeratades ning juba mõne minuti pärast tuleb mulle järgi juttu ajama. Leidsin uue sõbra.. nii lihtne see oligi :)
Emotsioon: juba positiivne.. on ka teisigi minu olukorras.



11:30 - 45 minutit veel ja saabki lennukile minna ja veel eelisjärjekorras. ''Lapsega, lapsega!''. Põnev!
Emotsioon: proovin üle olla Natu nutmisest/vingumisest.... üldiselt positiivne.

12:35 - Einoh nii palju siis sellest, et 12:15 boarding pidi olema ja et lapsega esimestena peale lastakse... trügime läbi rahvamassi, et jõuda kohutavalt kitsasse ritta.
Emotsioon: absoluutselt tüdinenud, närviline ja tulivihane, valitseb täielik kaos. Peavalu on võtnud võimsad tuurid ning sooviks olla pigem kodus teki all kui siin!!!

12:50 - Natu vaatab uudishimulikult ringi (pliiiis tee seda 4 tundi!!). Istuda on kitsas ja ebamugav (liiga palju käsipagasit + laps). Tõuseme õhku...
Emotsioon: korraks on kõik mured ja peavalu läinud, valitseb põnevus!

Tõusemegi õhku!!
Teele: ''Appi, Tito, vaata! Aaahhhh! Kui põnev! Appi!! Me liigume.... nii kiiresti!!! Ma kardan ju!! AAAAAAPPPPPIIIIIIIIII!!!!!!!!!!!!!''
Lükkan oma küüned sügavale Tito käsivarde ning kiljun (no tegelt ka) õnnesegaselt ja põnevusest (aga loomulikult eestlasele kohaselt), nii põnev!!




Lend möödub alguses suhteliselt rahulikult. Natu on tubli poiss ja laseb olla. Mõne aja pärast muutub aga rahutuks ning jääb selliseks reisi lõpuni. Midagi ei sobi ja ving on kerge tulema.

Jõuame kohale, pakid õnneks alles. Saame kohe takso ning sõit hotelli poole võib alata. Me pole veel lennujaamast 10 meetritki kaugemale saanud kui juba ohime õnnest ja ütleme nagu ühest suust et oiiii kui mõnus siin on... vaata seda palmipuud! Me tuleme RAUDSELT siia tagasi :)

Hotell tundub mõnus, ruum on ilus ning sisenedes tervitab meid aroom, mis meenutab haisvat WC-d, mida on lõhnastatud! MmmMMmMMmMmMMMMMmmmmm!!!

Läheme linna. Ei tea kuhu minna, millega? Kus me üldse oleme? Fuhh, lähme koju ära, paha tuju on! Väsimus! Kurnatus!





Kõik, mis oleks võinud siiani valesti/halvasti minna on seda ka teinud. Närvid on täiesti läbi (meil kõigil). Haugume üksteise peale... Natu vingub ja karjub. Õudus kuubis! Kohutav mõte oli siia tulla! Hakkan hotellis lihtsalt südamest nutma ja tunnen, et enam ei suuda! Kuidas küll selle nädala üle elan?? Kas sellest saab mu elu üks jubedamaid nädalaid?! :( Natu ei jää magama, ainult nutab, vingub, karjub... enam ei suuda... oehh... vajun kurnatuna voodisse...