Kolmas päev

Äratuskella helina peale avan rõõmsalt ja ootusärevalt silmad. Väldin äkilisi liigutusi, sest Natu on üleval (kui ta näeb, et emme ja issi on üleval, siis tal vaja ju kohe voodist välja tulla ja askeldama hakata). Tahan näha kui kaua ta suudab ilma nutma hakkamata oodata kuni ärkame... tundub, et lõpmatuseni. Mul hakkab igav ja otsustan kogu meespere üles ajada. Tõuseme siis kõik ja lähme hommikust sööma. Natu on rõõmus ja puhanud.

Hommikusöök on super (nagu alati) ning lahkudes tänan saalitöötajat hispaania keeles. Ta naeratab üllatunult ning soovib meile head päeva.

Tundub, et tegin eile endale liiga. Olen ju siiski 22 nädalat rase. Pole just lihtne minu olukorras 2 päeva järjest puhkamata ringi trampida ning veel 10.5 kilose lapsega koos käru tõsta! Kõht valutab ja tunnen väsimust, silm vajub vägisi kinni. Ometigi sunnin ennast välja minema, sest ega iga päev ju Hispaaniasse satu! Käia on raske, jalad on paistes (see on rasedusega vägagi normaalne.... ei no aitäh eks!) ja tahaks kangesti magada. Podisen natuke omaette, kuid tuju on siiski super!!

Leiame kaubanduskeskuse. Need pole siin piirkonnas vist nii popid kui meil, et iga nurga tagant jälle järgmine paistaks. Sisse astudes tunneme, et oleme justkui ''tsaari palees'' (kes on tsaar??) ((see on nagu lühend mu eelmisest perekonnanimest tennosaar.....tsaar ;) )). Kõik on kullast ja üli puhas, avar ning uhke.



Otsin kohe oma kaamera kotist üles (see võtab mul muidugi jälle 5 minutit aega, sest mu kott on vist põhjatu) ja teen pilti. Tito astub vaikselt eemale, kuna ei soovi näida/välja paista mingi nõmeda turistina nagu ''SEE'' seal (näitame näpuga minu peale). Mul on suva, nagunii KÕIK inimesed siin vahivad meid (või siis lihtsalt mind, kuna olen ju nahavärvilt lumekuninganna), seega võivad nad mind vahtida ka pilti tegemas haha. :)



Natu on kohutavalt tubli ja meil kõigil on tujud laes nätsuga kinni. Tuleb taaskord üks tore päev!

Täna on siis mulle lubatud 100% turisti mängimise aeg. See tähendab seda, et võin kolada turisti poodides, osta suveniire, kinke ja mida kõike veel hing ihkab.

Jalutame ringi tänavatel kuhu eile ei jõudnud. Tito leiab ''pungi tänava'' (mina panin talle siukse nime muidugi), kus üks tattoo&piercingu pood on teise otsas kinni. Arvake 3x kas Tito tahab sinna tänavale elama jääda. Pole ju vist hullu kui ma siin tänaval üksi (lapsega.. hmm.. kahe lapsega) teda ootan? Keegi ju ei taha valgenahalist üksi seisvat naist ära röövida või mõrvata vms? Eeee... ma lähen parem suurele tänavale tagasi! Nali naljaks, aga päris tõsiselt oli mul hirm seal seista... väga kahtlased tüübid passisid mind ja rääkisid midagi omavahel keeles millest ma ööd ega mütsi aru ei saa.

Päeva lõpuks saame mõlemad ostetud kõik mille järgi tulime ja mida hing ihaldas. Oleme õnnelikud ja väga rahul! Jalutame tagasi.

Natu on taaskord olnud nii kannatlik ja tubli ning läheb jällegi raskusteta ise magama. Meil Titoga löövad jalad tuld ning silm hakkab kinni vajuma juba kell 20:00 (vanurid, mis teha!), aga tunneme suurt rõõmu kõigest!

Aga ei saa ma mitte mainimata jätta kui ebaaus elu on mu vastu... Nimelt siis meie pere meesesindajad päevituvad ju umbes 30 sekundiga ja mina?? Mul pole mitte muffigi!!!! Kus on õiglus?? Mille eest mind karistatakse?? :D

Nii, hakkan nüüd Starbucksi hõrgutavat ja tuhandekihilist shokolaadikooki sööma... mMmMmmm... JAA, ma tean, et kell on praegu 22:00, aga mis siis, mul on puhkus :)


PS! lisasin eelmistesse postitustesse ka pilte ;)