Mulle meeldib koristada

Avastasin just, et eelmine postitus oli olnud mu 200. Niiet juhheiii! Palju õnne mulle! Mäletan aega, kus blogisin iga päev... praegu on hea kui ühe korra kuus välja viskab :D

Niisiis... sain oma vee ilusti tagasi ja juba mõne tunni pärast.. seega mu eelmine postitus mõjus! Aitäh veevargale (kes ilmselt loeb ka mu blogi.. hmmm... kriipi).

Tegelikult on praegu hilja ja ma ei tea mis mind blogima ajas... aga mõtlesin, et kuna pole jälle ammu seda teinud, siis panen paar reakest kirja.

Kuidas meil läheb? Küll on hea, et sa küsisid, sest ma räägin! Natu kasvab ja areneb iga päevaga järjest rohkem ja seda on lihtsalt nii kift kõrvalt vaadata! Hetkel küll on natuke raske aeg, sest tal on nüüd järjest tulnud 2 suurt jurakat purihammas ja see on stress meile kõigile. Eriti kahju on muidugi Natust, sest tema on ju see, kes valu käes piinleb! Uhhh... endalegi ei meeldi ju põrmugi kasvõi väike hambavalu.. mõelda vaid siis mis veel suure hamba igemest välja pressimine (igeme lõikumine jne jne) veel olla võib.. küll on hea, et me selle valu kõik unustame. Väikesele inimesele on see kindlasti maailmalõpp. Püüame Titoga olla praegu ekstra kannatlikud, kuigi on päevi kus tahaks lihtsalt korrakski ennast välja lülitada.. aga kõik käib asja juurde, seega me ei kurda! :)

Veidi ka minust... rasedus on kulgenud komplikatsioonideta. Kõik testid ja muud vigurid on korras olnud. Oi kuidas mind on seekord nõeltega piinatud... Lisaks tavauuringutele tehti seekord ka mulle GTT (Glükoositaluvuse test). See tähendab seda, et pead olema mingi sada aastat söömata.. ehk siis sööd õhtusöögi ja siis järgmine hommik vara lähed haiglasse tühja kõhuga (mis on juba minu raseduse suuruse juures väga raske teha, sest kui paar tundi midagi ei söö, siis hakkab pilti taskusse viskama). Haiglas annad verd, siis antakse sulle mingi poole liitrine tops rõveda glükoosi lahusega (näeb välja nagu tavaline vesi aga maitse on vastik magus ja öäkk!), jood selle ära.. istud suht liikumatult pingi peal tund aega, annad uuesti verd (samast käest!!), siis istud jälle pingi peal tund aega ja siis annad uuesti verd (jälle samast käest!!!!) ja siis võid lähimasse kohvikusse joosta sööma... kui sinnamaani välja jõuad. Käia on juba väga raske, liigun nagu pingviin... kodust lahkudes võib küll suht normaalne olla, aga näiteks mingi poole tunni pärast juba hakata pilti tasku viskama ja pean maha istuma.. ja kõik täiesti ootamatult. Seega üritan vältida üksi välja minemist, sest ei tea kas tagasi ka jõuan.. ma tõesti ei mõista inimesi, kes ütlevad, et nad rasedust naudivad... Kas tõesti siuke suva hetkel pildi taskusse viskamine, pidevad kõrvetised (lõpus juba kõige söögi peale), pidevad liigesevalus, hingamishäired, magamatus, tujud, krambid, südamepekslemine, või siis pidev madal vererõhk... jne jne jne saavad kellegi jaoks nii nauditavad ja roosilised mannavahus ajad olla? Mina näiteks küll peale lapse sündi ei igatse seda imelist rasedust taga... pigem hea, et läbi sai :D hahaha... ma ei ürita siin kedagi hirmutada, ega öelda, et oh kõik ongi iga päev nii hull ja paha... muidugi on igal asjal 2 külge nagu ka sellel... aga lihtsalt räägin oma emotsioonidest ja sellest mida praegu läbi elan... Olen väsinud ja tunnen, et enam ei jaksa... mõte sellest, et veel 2 kuud on ees ja kuskile pole enam minna kui ainult hullemaks.... see ei rõõmusta mind väga! haha... Ma olen seda alati öelnud ja ütlen veel... minu jaoks... esimene trimester (esimesed 3 kuud) on siuke enam vähem.. oleneb kas on paha olla või mitte, aga mõte sellest, et sa oled võimeline kellelegi andma elu on kirjeldamatu.... teine trimester on lihtsalt super... kõht hakkab juba paistma ja keegi ei vaata enam imelikult, et sa paks oled :D nüüd on ju põhjus :D. Enesetunne on super ja energiat väga palju.... kuid viimane trimester.... see on juba täielik kannatuse proovile panek ja piiride lükkamine viimaseni välja! Aga olen sellest jube üks kord läbi läinud ja teen seda ka nüüd sirge seljaga... või siis veidi tahapoole kaldus :D

Ja nüüd siis lõpuks ka mu postituse pealkirjast. Eile oli see päev kus ma tundsin mingit imeliku energiavoolu ja suurt tahtmist koristada... Eks see on vist mu praegune meeleheitlik pesapunumise periood, kus taipan, et appi, ainult 2 kuud ongi ju jäänud beebi tulekuni (kellele muide me pole ikka suutnud nime välja mõelda ja ilmselt ei suuda seda ka teha peale tema sündi ja siis kutsumegi teda... beebiks......) ((jaa, annely, tarmo!! ;) )) ja mul pole veel midagi tema tulekuks valmis ja kõik kohad on mustad ja vajavad koristamist... Niisiis eile..... ma koristasin...... umbes 12 tundi järjest!! Päriselt ka! Ja ma nautisin iga sekundit sellest!!! Pärast ma lihtsalt istusin kogu selle puhtuse käes ja vaatasin ja tegin endale pai nii suure töö eest... ma mitte ainult ei tõmmanud tolmu ja pesnud põrandaid jne nagu tavaliselt... vaid iga viimnegi pisike nurk sai lapiga üle tõmmatud, asju ringi tõstetud.... jne jne jne... oeh... ja täna koju tulles oli mul endiselt nii hea tunne oma läikivasse lossi siseneda! Tito ei julge isegi ringi liikuda, ega midagi puudutada, et mitte mind pahaseks ajada! hahaa!!

Ja tuligi pikk postitus... aga saate siis mitmes jaos lugeda... jätkub kauemaks!
Siin on kindlasti tuhat kirjaviga, aga ma tõesti ei viitsi seda praegu üle lugeda.

Head Jaani!