Ryan Daniel Menchaca

Hellõu üle pika aja!!

Olen teile kõvasti vahepeal võlgu jäänud... aga palun kergemat karistust :)

Nagu te kõik juba teate on meile vahepeal sündinud perre uus liige! Pisike ja armsake pojake :)

Nüüd siis veidi lähemalt kuidas see kõik toimus...

Algselt oli mu tähtajaks pandud 20. august, aga ise ma pidasin titaga läbirääkimisi ikka 08.08.08 kuupäeva suhtes... no ei tulnud sellest midagi välja ja kui seesamune päev juba õhtusse oli veerenud olin täiesti pettunud (nagu me oleks mingi allakirjastatud lepingu teinud, et ta see päev sünniks hehe). Mis teha eksole. :)

Kuna minu jaoks on (ALATI!) raseduse lõpp raske olnud, eriti see kõige viimane kuu, siis oli juba varakult palju magamata öid, sest küll ajas vetsus käik mind üles, või ei leidnud sobivad uinumispoosi või midaiganes... Seega hakkasin juba kärsituks muutuma, et no kaua võib :D Samuti käisid mul juba mitu nädalat libavalud külas, ehk siis sellised narrimisvalud, et oi näe.. kõht valutab juba.. jess!!! aga TÜNG, ei lähe sa veel kuskile sünnitama! Nii ka viimane kord... hommikul hakkas pihta jälle tüüpiline naljavalu, aga seekord oli see veidi teistmoodi... tavalisele kõhuvalule lisandus ka alaseljavalu... isegi valu vahesid sai mõõta! Ei julgenud küll loota, et see võikski nüüd õige asi olla, sest ei tahtnud jälle pettuda.. nii ma siis (pühapäeva) hommikul tasakesi omaette valutasin, aga kui pealelõunasel ajal magama läksin kadusid ka valud ja minu pettumus oli taas suur :( Ärgates möödus mõni tund kui jälle naljavalud platsis olid. Ei saanud neid vahedega mõõta, käisid täiesti suvaliselt ja eriti valusad polnud ka, seega ei pööranud ma neile erilist tähelepanu. Kell oli juba 8 õhtul kui ma veel arvuti juures istusin ja kellelegi meile saatsin. Aeg möödus ja naljavalud olid endiselt olemas ja olid ka tugevamaks muutunud... hakkasin arvama, et ei ole ju võmalik?? Kas tõesti nüüd lõpuks ometi??? Samas ei julgenud ikkagi midagi kindlat loota, sest oli ju juba nii palju pettumusi olnud ja pealegi istudes olid valud jälle suvaliste vahedega ja kadusid kas üldse või muutusid palju nõrgemaks jne. Kella 9 paiku õhtul kui valud ei olnud siiski möödunud ja hakkasid veidi juba häirima, helistasin haiglasse ja küsisin nõu, et kas peaks äkki kontrolli tulema, et mingi imelik asi siin käib? :P Lahke noor naine telefonis soovitas mul sünnitama tulla :P No mina mõtlesin ikka endiselt peale toru ära panemist, et ei tea ikka kas on õige asi ja ei taha ju liiga vara jälle ka haiglasse minna nagu eelmine kord ja siis seal veel 22 tundi passida ja piinelda.. ja üldsegi need valud mis mul praegu olid ei olnud isegi valusad ega midagi.. Ja nii ma seal istusin arvuti taga oma lemmikfoorumis ning tegin veel nalja, et hähää ma jään jõuludeni rasedaks :p

Aeg jälle möödus ja polnud nagu viga ollagi, ainult kui püsti tõusin siis oli päris valus alaseljas ja kõhus, aga ma ju ikka veel ei tahtnud haiglasse minna! Olin juba enne otsustanud, et kui õige aeg käes siis tahan kodus olla nii kaua kui võimalik, sest haiglas mulle ei meeldi. Kell oli 10 saanud ja ma mõtlesin, et nüüd võiks ju naljapärast juba haiglat vaatama minna, aga ei uskunud, et veel mind sinna jäetakse..

Veidi siis selgituseks, et tegemist oli 10. augusti õhtuga ja haiglasse jõudsime kell pool 11 kui valude vahed olid istudes 6 minutit ja seistes 2-3 minutit. Mind pandi kohe sünnitustuppa (keegi isegi mind läbi ei vaadanud ega midagi kontrollinud). Palatis pandi peale KTG aparaat (see näeb välja selline, et on 2 kummirihma ja 2 andurit mis mõlemad kinnitatakse kõhu külge.. üks neist jälgib lapse südamelööke ja teine registreerib emaka kokkutõmbed.. selle tegemiseks peab pikali lamama umbes 15-20 minutit). Kuna olin pikali siis kadusid kõik valud TÄIESTI ja lõplikult! Aparaat ka midagi ei näidanud ja mul tuli juba uni peale. Nutsin suurest kurbusest ja pettumusest, et näe, jälle oligi valehäire ja nüüd ma istun siin keset ööd üksi (Tito läks Natuga koju tagasi) palatis mingi aparaadi all ja ei ole mul siin Titot ega Natut ja uus tita ka ei tule :( Helistasin samuti pisarates Titole ja kurtsin oma olukorda...

Kuna KTG midagi ei näidanud, siis otsustati mind seal veidi kauem kui tavaliselt hoida ja kuna hetkel oli ka teisi sünnitajaid, siis lamasingi ma seal kokku tund aega. Ma olin juba magama jäänud ja ärkasin selle peale, et sisse tuli ämmaemand ja küsis kuidas mul läheb.. vaatas ka KTG paberit ja vangutas ainult pead ning lausus, et see küll siin midagi ei näita (ülla, ülla). Ta soovitas mul võimalikult palju püsti olla ja ringi käia, et ehk aitab... nii ma ka tegin. Möödus järgmine tund ja mul oli suht ok olla.. Kell pool 1 hakkas aga üpris ebameeldivalt valus (mitte et oleks valus olnud, vaid ebameeldiv). Küsisin ka valuvaigistite kohta, et kas teha epiduraali? Ämmaemand vaatas mulle väikse muigega otsa ja teatas, et selleks on küll nüüd juba hilja. Ma olin üllatunud, et mis mõttes??? (vahemärkus: kell oli nüüd saanud veidi peale poolt 1-te öösel) Ta arvas, et oleks nüüd aeg laps ära sünnitada. Ma jälle küsisin, et mis mõttes??? Et siis... praegu?? Juba?? Aga.... mis mõttes???? :D Edasine toimus kõik nii kiiresti, et ma ei pannud mõnda asja tähelegi või siis see lihtsalt libises mul hetkega meelest kuid kell 1:11 oli laps sündinud ja
ma ei saanud ikka veel aru mis just toimus ja et MIS MÕTTES see kõik nii ruttu läks?!?!?! (eelmine sünnitus kestis ju 22 tundi). Ütlesin ka ämmaemandale, et enesetunne on nii hea, et kui mul praegu last kõrval ei oleks siis ma vist ei usuks, et ma olin just sünnitanud. Kõik läks niiiiii hästi ja ilma igasuguste komplikatsioonideta. JA EI MINGEID VALUVAIGISTEID!!!! JUHUUUU!!! Küll ma olen ikka vapper onju??? No öelge nüüd, et ma olen vapper! Ma olen nii uhke enda üle! hihii

Ja seal ta siis oli- mu TEINE POEG!!!

kuupäev: 11.08.08
kellaaeg: 01:11 öösel
kaal: 4142 g (appiiii!!!!!!)
pikkus: 53 cm
pea ümbermõõt: 37 cm (apppiiii!!!!)
rinna ümbermõõt: 37 cm (appiiiii!!)

(kui võrrelda neid andmeid Natu omadega, siis Natu sündis 01.05.07 (sünnikuupäevas samuti 1 sees) kell 01:19 öösel (no peaaegu sama) ja kaal oli Natul 4030 ja pikkus 51 cm (jälle peaaegu sama) jeejeeee )





Koju saime juba kohe hommikul, sellepärast ei saanud ka haiglas külalisi vastu võtta. Ahhhh kodus on ikka kõige parem!!

Paljud on küsinud, et kuidas siis Natu ka väikevennasse suhtus... Kui Tito ja Natu haiglasse meile järgi tulid, siis Natu seisis issi taga ja veidi nagu pelgas.. Ei tahtnud eriti venna juurde tulla, isegi emmet võõrastas! Aga kui koju jõudsime siis juba tuli lähemalt vaatama ja tegi isegi vennale pai ja naeratas kavalalt. Edasi järgnes juba ''tita'' see ja ''tita'' teine :) Vennale pakuti ka oma mänguasju ja süüa ja ma ei tea mida veel :)

Praeguseks kõik... lisan hiljem veel uuemaid pilte! :)