varbad

Ma usun, et te kõik mäletate mu ilusat pöidlaküüne (õigemini selle puudumise) lugu? Kes ei mäleta, siis sobrage kuskil vanemates sissekannetes, ma praegu tõesti ei viitsi ise seda teha :) (pakun, et aastanumber oli 2006 ja kuu võis olla... emm?? märts? millal iganes corrie ja dawni ärasaatmispidu oli).

Niisiis... see postitus ei tule eriti pikk, sest ma ei taha sellest teemast pikalt rääkida ja endal läheb ka süda pahaks.. seega kiire ja täpne!

Eile oli tore ja ilus ja kaunis päev... kuni dun dun duuuuuuun... ma oma vasaku jala suure varba vastu paksu metallikolakat ära lõin. See valu oli ikka päris suur, kohe selline, et äkki murdsin varba pooleks, tead! Aga alguses ei pööranud sellele väga lähelepanu, isegi ei vaadanud varvast, ega langenud suurest ahastusest varvast kinni hoides ja oiates põrandale siruli.

Kui tundsin, et valu oli ikka päris tugev ja terav ja nagu ära ka ei läinud ja varvas juba tuksuma hakkas, arvasin, et oleks nüüd aeg siis teda ka esimest korda vaatada!

Noh mis ma oskan öelda.... öäkk!!!!! Ma õnneks seisin ja kuna varvast silma alla tõsta ei paindu ja prille ka ees polnud, siis silm seletas ainult verd ja sellest mulle piisas, rohkem ei tahtnud esialgu vaadata. HIljemal vaatlusel selgusid ka muud detailid, mida siia ei kirjuta. Igaks juhuks... äkki mõni minestab (alustades mu endaga) :D

Aga tegelikult ei olnud asi ikka üldse võrreldavgi mu pöidlalooga... selle kõrval oli see vast köömes isegi, sest kõik jäi enam vähem terveks ja hõmm.. peale, või vähemalt kinni!. Väkk! Nüüd olengi juba liiga palju rääkinud!!!!!!!!!

Head isu!