Päevad pole vennad

Tükk aega on jälle möödas mu viimasest sulereast, kui nii võib öelda.
Kuulan hetkel Shawn McDonaldi - ''Gravity'' lugu... Väga mõnus meloodia ja sõnadki kenad! Olen täna sellises sügavas mõttelises olekus. Pole ammu kirjutanud, sest esiteks ei ole aega ja teiseks kui on aega, siis jälle ei ole millestki kirjutada. Tegelikult ei saa ka päris nii öelda... kirjutada on alati, aga tihtipeale ei oska mõtteid koguda ja neid ''paberi'' peale ritta seada..
Mõtlen hetkel elu üle järele... Ei tea kas see on tingitud sellest loost, tänasest sõbrapäevast või hoopis paljudest muudest teguritest. Mõtisklen siin omaette kui kallis ja väärtuslik on me elu ja kui kergekäeliselt võime sellest vabatahtlikult käega lüües loobuda. Kui lihtne on endalt meeltesegaduses võtta elu, mis meile vaid kord elamiseks on antud. Miks seda teha? Miks üldse sellisele asjale mõelda? See ei tule ju tagasi. Kui palju kordi on meie päevad täidetud mõttetute ja aega raiskavate asjadega? Minutid, tunnid, päevad, kuud ja aastad libisevad silmapilgu kiirusel käest, ilma, et oleksime jõudnud midagi kasulikku ära teha. Mis on elu mõte? Kas see, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju? ..sõpru? ..kuulsust? ..ilu? ..armastust? ..raha? Kas see, et elada ainult endale, uskuda vaid endasse... raha võimu? Kas see, et tulla kuidagi ots-otsaga kokku, elada võlgades, olles võtnud mõttetuid ja ülepea kasvavaid liisinguid ja pangalaene, mida isegi unes ei jaksaks tagasi maksta? Kas see, et elada ja olla lihtsalt ''hea inimene'', ilma millessegi uskumata? Uskuda Jumalasse? Tihti leian ennast avastamas, et taaskord passin niisama ja lasen ajal raisku minna. Ma ei räägi praegu sellest kui vähe aega mul laste kõrvalt jääb. Nemad võtavad oma osa, samuti pere ja kõik muu ja see on täiesti normaalne... aga kes olen mina ja mida ma teen? Olen ju siiski eraldi seisev individuaal oma isikupäraga ja see jääb mulle alles isegi siis, kui kõige muu taha varjun. Mõtlen viimasel ajal sõpradele ja kõigile, kellega olen kunagi kontaktis olnud.. mida nad mulle tähendavad? Kas üldse? Kes nad on? Mis on nende elu eesmärgid? Kas midagi eelnimetatut või midagi muud? Kõnnin tänaval ja vaatlen erinevaid inimesi.... kuhu nad on minemas? On neil kiire? Kas neid oodatakse koju? On nad elus palju haiget saanud? Mis on nende lugu? Eks meil kõigil ole oma, samuti ka oma tulevik. Valikud. Otsused. Tagajärjed. Valikuvabadusega on see jama asi, et kui seda liiga palju käes või kui me seda kasutada ei oska, siis on tihti kalduvus seda kuritarvitada... aga eks seda teame me juba kõik oma nahal. Otsused iga päev, mis teeme võivad mõjutada tervet meie edasist elu. ''Jah'' või ''ei'' peaks olema ju tavalised ja lihtsad sõnad... miks siis vahel on nii raske öelda nii üht või/kui ka teist? Mida me elult üldse ootame? Mida otsime? Mõned otsivad surmani ja ei leiagi. Ja need kes leiavad, hoiavad tihti vaid endale kartuses jagada või leitut kaotada. Mis siis kui on juba liiga hilja? Mida siis vastata kui küsitakse kuidas oma elu elasid? Kas olid hea inimene? Aitasid teisi? Elasid lihtsalt mõttetult päevast päeva oma elu, ei midagi erilist korda saates ja omas mullis? Võtsid elult, mis võtta andis? Saatsid midagi korda? Jagasid ennast ja tõde? Passisid niisama ja hoidsid endale? Kõik võib olla läbi juba homme, kas oled valmis? Kui hea on olla mugav oma tsoonis, otsides elult kõike mis tal pakkuda on ja seda siis kahe käega endale kraapides, niiet veri väljas. Kõik on ju tegelikult tühine ja kaduv. Ma ei pea nüüd silmas, et see kõik oleks vale ja seda ei peaks tegema... aga kui see saab me eludes kõige tähtsamale kohale, siis võiksime vast peatuda ja paar sammu tagasi võtta. Nagu ka laulus ütleb, et gravitatsioon meid tõmbab ja nii ongi. Kas kõik need tühised asjad me elus annavad meile selle tunde, mida neid saades ootame? Või jätavad hinge tühjaks ja otsima midagi enamat? Kas me ei ihka kasvõi korrakski saada jalgu maa pealt lahti ja hõljuda kuskil muredest kõrgemal?
Vot sellised mõtted hetkel..... :)