J., sinu pärast sonkisin isegi vanemates postituses ja peab ausalt tunnistama, et vot ei ole enam sarnast inspiratsiooni ega ka aega nagu sel ajal, et lihtsalt maha istuda ja üks hea postitus kirjutada. Ja kui on aega, siis ei ole jälle millesti kirjutada (kõik teemad mis suvalisel ajal pähe turgatavad on selleks hetkeks kui võluväel minema pühitud). Usun, et meil kõigil on selliseid hetki!
Vahel on päris raske ka teemasid tasakaalustada, sest ega saa ju pidevalt kirjutada lastest või ka naljakatest juhtumistest.. osad otsivad jälle tõsiseid ja sügavamõttelisi ning filosofeerivaid mõtteid kui samal ajal teised lühikesi ja konkreetseid ütlemisi noolivad.
Pidasin kunagi päevikut. Alguses kirjutasin sinna iga päev (aasta võis siis olla vist 95 või midagi seesugust) stiilis a la ''Tere päevik, täna oli tore päev Käisin K. juures ja me tegime diivanist onni. Tulin koju ja vaatasin telekat ja läksin magama.'' . Läbi aastate muutusin ma ise ja muutus ka kirjastiil ning kirjutiste rohkus (ehk siis kahanes). Ilmselt sain endale elu ja polnud aega enam nii palju sõber Päevikuga suhelda! Olgugi, et mäletan selgelt kõiki neid postitusi kus võisin kirjutada lehekülgede viisi oma läbielatud emotsioonidest.... Selle peale ma ütleks: ''Ahhhh... to be young!'' .
Tegelikult on päeviku pidamine päris tore asi, kui selleks ainult aega jääks. Mäletan kuidas isa pidevalt rääkis, et tal oleks vaja oma memuaare kirjutama hakata ja kindlasti teeb sellega homme algust. Sinnapaika ta jäigi (ilmselt olen selle hea omaduse oma isalt pärinud... et homme alustan tähtsate asjadega :D ). Seega tahan öelda, et päeviku pidamine ei olegi ainult väikeste tüdrukute rida, seda võivad väga edukalt pidada ka täiskasvanud ning ka juba vanemad inimesed. Hiljem on seda ju väga põnev teistel (või endal) lugeda... või siis ei ole, oleneb ju kuidas ja millest kirjutatud on.
Kui nüüd päris aus olla, siis ei julgeks ma vist oma vana päevikut küll kapist välja võtta. Ilmselt loeksin seda ja mõtleksin, et appikene, MIS MÕTTES????? :D . Pole hullu, vahel on nalja ka vaja saada!
Ometigi päevad tulevad ja lähevad ning see mis oli eile, on homme juba hoopis teistmoodi või enam ei eksisteerigi, vähemalt ehk mitte sel kujul kui täna.
Rääkisin hiljuti just ema ja onuga ja arutasime kuidas praegusel majanduslikult raskel ajal toime tulla. Hirm töökaotuse ees on meist vist peaaegu kõigil, sest ega iial ei tea mis võib juhtuda ja kui kauaks midagi kestab. Õnneks ei ole olukord veel nii hull ja teab kaua see langus üldse kestabki, aga küll on hea kui sul on olemas see kindlustunne, et ei pea millegi ees kartma lööma.
See selleks. Igatsen kevadet, suve, päikest, soojust ja värve!!!!
3 comments:
Hehhe, ma lugesin selle postituse juba läbi ja siis tulin sinu saidile, et seda siin näha.. aga seda ei olnud veel! Järelikult lugesin sinu mõtteid hoopis.
Väga kenasti kirjutatud!
Ma pidasin ka kunagi päevikut :) Ja kui ma inglise keele avastasin, hakkasin inglise keeles kirjutama, sest iial ei või teada mida vennakene su kapist juhuslikult otsima tuleb, eksole! Ja no inglisekeelsena ei saa ta vähemalt 100% tekstist aru ;) (noh, et eile oli ilus ilm ja ma tulin jala koju ja sõin 2 võileiba)
heheee.....kle Mari ütles ka et just alles luges on päevikut või päevikuid. oli ka mõtisklenud et päris hull tekst ikka.
Ma tegelt ei teagi kus mu vanad päevikud on... lasnamäel vist ikka? Aga ma siiamaani kahetsen, et oma esimese päeviku esimesi lehti mitu korda välja rebisin, et uuesti nö puhtalt lehelt alustada. Meil oli Elega üks maailma ägedaim laul kirjutatud sinna päevikusse :( Aga noh, õnneks saab vigadest õppida.
Post a Comment