Olen rohkem kui kindel, et selle pisiku pani minu sisse juba väiksena mu kallis onu, kes nüüdseks on juba läinud paremasse paika. Maailmas ei ole piisavalt õigeid sõnu selleks, et kirjeldada kuidas ma teda igatsen ja soovin, et ta oleks endiselt meiega, et ta oleks näinud mind täiskasvanudks saamas, abiellumas. Et ta oleks saanud võimalust mu lastega mängida ja neid oma silma järgi läbi kaamera jäädvustada. Et ma saaks tema kogemustest õppida ning kuulata ta tarku nõuandeid või lihtsalt temaga vestelda või teda kallistada. Mitu, mitu korda kuskil täiesti suvalises kohas olles olen tundnud tema lõhna, mis tuletab mulle meelde kõiki neid kordi kui ta meil külas käis ning mulle kommi või kingitusi tõi ja me koos kalleid hetki veetsime. Temas oli alati üks kirjeldamatu rahu ning rõõm, mis oli nakkav. Igatsen teda nii, nii väga!!!!!!!!
Mõtlen tihti pildistades ja hiljem võtteid uurides, et huvitav, mis ta selle kohta ütleks. Mis on siin ''valesti'' , mida saaks parandada? Mis on hästi ja talle meeldiks?
Olen viimasel ajal järjest rohkem mõtlema hakanud oma hariduse üle, mis hetkese seisuga küll väga soovida annab, aga olen siiski ju veel noor ning saan taas kooli minna. Tahaksin õppida rohkem fotograafiat, kuid mõtlen, et see on ju pigem mu hobi ning ei tea kas tasub raha ning aega selle proffi külje õppimisele kulutada. Samuti on ju fototehnika ning objektiivid ja muud ''mänguasjad'' jube kallid..... ühesõnaga kallis hobi :) Aga kindlasti võtan ma juurde kursuseid ja ehk külastan veel ka mõnda õpituba.
Igaljuhul... puhka rahus kallis onu! Viimased 5 aastat on sind palju meeles peetud ning südames kantakse sind igavesti! Loodan, et kiidaksid mu fotod heaks! :)
1 comment:
I know what u mean sellega, et kas tasub minna õppima, et kas sellest raudselt siis töö välja kujuneb või pigem lihtsalt hobi. Same thoughts here, kuigi seda online kursust teen, aga college mõtted käivad aeg-ajalt..
Usun, et su onu oleks nii sinu kui su piltide üle uhke!
Post a Comment