Eile ja homme

Nagu juba enne kunagi sai mainitud, on viimasel ajal päris palju mu salajasi blogifänne kapist välja tulnud ja see jälle ju innustab veel ja veel kirjutama!

J., sinu pärast sonkisin isegi vanemates postituses ja peab ausalt tunnistama, et vot ei ole enam sarnast inspiratsiooni ega ka aega nagu sel ajal, et lihtsalt maha istuda ja üks hea postitus kirjutada. Ja kui on aega, siis ei ole jälle millesti kirjutada (kõik teemad mis suvalisel ajal pähe turgatavad on selleks hetkeks kui võluväel minema pühitud). Usun, et meil kõigil on selliseid hetki!

Vahel on päris raske ka teemasid tasakaalustada, sest ega saa ju pidevalt kirjutada lastest või ka naljakatest juhtumistest.. osad otsivad jälle tõsiseid ja sügavamõttelisi ning filosofeerivaid mõtteid kui samal ajal teised lühikesi ja konkreetseid ütlemisi noolivad.

Pidasin kunagi päevikut. Alguses kirjutasin sinna iga päev (aasta võis siis olla vist 95 või midagi seesugust) stiilis a la ''Tere päevik, täna oli tore päev Käisin K. juures ja me tegime diivanist onni. Tulin koju ja vaatasin telekat ja läksin magama.'' . Läbi aastate muutusin ma ise ja muutus ka kirjastiil ning kirjutiste rohkus (ehk siis kahanes). Ilmselt sain endale elu ja polnud aega enam nii palju sõber Päevikuga suhelda! Olgugi, et mäletan selgelt kõiki neid postitusi kus võisin kirjutada lehekülgede viisi oma läbielatud emotsioonidest.... Selle peale ma ütleks: ''Ahhhh... to be young!'' .
Tegelikult on päeviku pidamine päris tore asi, kui selleks ainult aega jääks. Mäletan kuidas isa pidevalt rääkis, et tal oleks vaja oma memuaare kirjutama hakata ja kindlasti teeb sellega homme algust. Sinnapaika ta jäigi (ilmselt olen selle hea omaduse oma isalt pärinud... et homme alustan tähtsate asjadega :D ). Seega tahan öelda, et päeviku pidamine ei olegi ainult väikeste tüdrukute rida, seda võivad väga edukalt pidada ka täiskasvanud ning ka juba vanemad inimesed. Hiljem on seda ju väga põnev teistel (või endal) lugeda... või siis ei ole, oleneb ju kuidas ja millest kirjutatud on.
Kui nüüd päris aus olla, siis ei julgeks ma vist oma vana päevikut küll kapist välja võtta. Ilmselt loeksin seda ja mõtleksin, et appikene, MIS MÕTTES????? :D . Pole hullu, vahel on nalja ka vaja saada!

Ometigi päevad tulevad ja lähevad ning see mis oli eile, on homme juba hoopis teistmoodi või enam ei eksisteerigi, vähemalt ehk mitte sel kujul kui täna.
Rääkisin hiljuti just ema ja onuga ja arutasime kuidas praegusel majanduslikult raskel ajal toime tulla. Hirm töökaotuse ees on meist vist peaaegu kõigil, sest ega iial ei tea mis võib juhtuda ja kui kauaks midagi kestab. Õnneks ei ole olukord veel nii hull ja teab kaua see langus üldse kestabki, aga küll on hea kui sul on olemas see kindlustunne, et ei pea millegi ees kartma lööma.

See selleks. Igatsen kevadet, suve, päikest, soojust ja värve!!!!

Päevad pole vennad

Tükk aega on jälle möödas mu viimasest sulereast, kui nii võib öelda.
Kuulan hetkel Shawn McDonaldi - ''Gravity'' lugu... Väga mõnus meloodia ja sõnadki kenad! Olen täna sellises sügavas mõttelises olekus. Pole ammu kirjutanud, sest esiteks ei ole aega ja teiseks kui on aega, siis jälle ei ole millestki kirjutada. Tegelikult ei saa ka päris nii öelda... kirjutada on alati, aga tihtipeale ei oska mõtteid koguda ja neid ''paberi'' peale ritta seada..
Mõtlen hetkel elu üle järele... Ei tea kas see on tingitud sellest loost, tänasest sõbrapäevast või hoopis paljudest muudest teguritest. Mõtisklen siin omaette kui kallis ja väärtuslik on me elu ja kui kergekäeliselt võime sellest vabatahtlikult käega lüües loobuda. Kui lihtne on endalt meeltesegaduses võtta elu, mis meile vaid kord elamiseks on antud. Miks seda teha? Miks üldse sellisele asjale mõelda? See ei tule ju tagasi. Kui palju kordi on meie päevad täidetud mõttetute ja aega raiskavate asjadega? Minutid, tunnid, päevad, kuud ja aastad libisevad silmapilgu kiirusel käest, ilma, et oleksime jõudnud midagi kasulikku ära teha. Mis on elu mõte? Kas see, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju? ..sõpru? ..kuulsust? ..ilu? ..armastust? ..raha? Kas see, et elada ainult endale, uskuda vaid endasse... raha võimu? Kas see, et tulla kuidagi ots-otsaga kokku, elada võlgades, olles võtnud mõttetuid ja ülepea kasvavaid liisinguid ja pangalaene, mida isegi unes ei jaksaks tagasi maksta? Kas see, et elada ja olla lihtsalt ''hea inimene'', ilma millessegi uskumata? Uskuda Jumalasse? Tihti leian ennast avastamas, et taaskord passin niisama ja lasen ajal raisku minna. Ma ei räägi praegu sellest kui vähe aega mul laste kõrvalt jääb. Nemad võtavad oma osa, samuti pere ja kõik muu ja see on täiesti normaalne... aga kes olen mina ja mida ma teen? Olen ju siiski eraldi seisev individuaal oma isikupäraga ja see jääb mulle alles isegi siis, kui kõige muu taha varjun. Mõtlen viimasel ajal sõpradele ja kõigile, kellega olen kunagi kontaktis olnud.. mida nad mulle tähendavad? Kas üldse? Kes nad on? Mis on nende elu eesmärgid? Kas midagi eelnimetatut või midagi muud? Kõnnin tänaval ja vaatlen erinevaid inimesi.... kuhu nad on minemas? On neil kiire? Kas neid oodatakse koju? On nad elus palju haiget saanud? Mis on nende lugu? Eks meil kõigil ole oma, samuti ka oma tulevik. Valikud. Otsused. Tagajärjed. Valikuvabadusega on see jama asi, et kui seda liiga palju käes või kui me seda kasutada ei oska, siis on tihti kalduvus seda kuritarvitada... aga eks seda teame me juba kõik oma nahal. Otsused iga päev, mis teeme võivad mõjutada tervet meie edasist elu. ''Jah'' või ''ei'' peaks olema ju tavalised ja lihtsad sõnad... miks siis vahel on nii raske öelda nii üht või/kui ka teist? Mida me elult üldse ootame? Mida otsime? Mõned otsivad surmani ja ei leiagi. Ja need kes leiavad, hoiavad tihti vaid endale kartuses jagada või leitut kaotada. Mis siis kui on juba liiga hilja? Mida siis vastata kui küsitakse kuidas oma elu elasid? Kas olid hea inimene? Aitasid teisi? Elasid lihtsalt mõttetult päevast päeva oma elu, ei midagi erilist korda saates ja omas mullis? Võtsid elult, mis võtta andis? Saatsid midagi korda? Jagasid ennast ja tõde? Passisid niisama ja hoidsid endale? Kõik võib olla läbi juba homme, kas oled valmis? Kui hea on olla mugav oma tsoonis, otsides elult kõike mis tal pakkuda on ja seda siis kahe käega endale kraapides, niiet veri väljas. Kõik on ju tegelikult tühine ja kaduv. Ma ei pea nüüd silmas, et see kõik oleks vale ja seda ei peaks tegema... aga kui see saab me eludes kõige tähtsamale kohale, siis võiksime vast peatuda ja paar sammu tagasi võtta. Nagu ka laulus ütleb, et gravitatsioon meid tõmbab ja nii ongi. Kas kõik need tühised asjad me elus annavad meile selle tunde, mida neid saades ootame? Või jätavad hinge tühjaks ja otsima midagi enamat? Kas me ei ihka kasvõi korrakski saada jalgu maa pealt lahti ja hõljuda kuskil muredest kõrgemal?
Vot sellised mõtted hetkel..... :)