Oravad

Kas olen teile rääkinud lugu väikesest oravapojast, kelle kord päästsin? Ei ole? Tahate teada? No küll on tore, et küsisite! Mõned TMKK kaaslased ehk tunnevad end selles loos ära.

Nii... elas kord üks väike tüdruk nimega Teele. Ta oli sel ajal umbes 7 aastane ja talle meeldis väga metsas jalutada, eriti kui selleks oli kooli taga asuv mets ja kellaaeg oli peale tunde (sest ega väike Teele ei pannud ju veel esimeses klassis tundidest pausi....eriti viiulist....??............... nii... liigume edasi.....haha). Nii ta siis seal sõpradega jalutas ja mängis ja jooksis, kui järsku eemal nägi suurt varest midagi hoolega nokkimas. Teele jooksis ruttu vaatama, et mis seal sünnib... ja TULE TAEVAS APPI, seal oli väike MINI oravapojake, kes oli ilmselgelt pesast välja kukkunud ja täiesti shokis. Vastik jobu vares oli ta muidugi juba üles leidnud ja hoolega nokkis ta suu äärset osa. Väiksel Teelel läks meel ja süda nii härdaks, et pisar tikkus silma. Ta ajas ruttu paha varese minema ning võttis ettevaatlikult pisikese shokeeritud oravakese enda hoole alla, mässis ta tasakesi oma salli sisse ja viis koju (koera ei lubatud ju võtta ometigi). Kodus tegi tekkidest kasti väikese pesa ja asetas oravakese sinna keskele, hoolekalt ja õrnalt teda paitades. Siis mõtles väike Teele, et oravakesel on ju ometi kõht tühi ning kiirustades kööki minnes, tõi Teele sealt oravapoisile pipetis piima, mis pisikesele väga maitses. Mõne tunni möödudes hakkas oravake juba rahunema ja ka natuke ringi uudistama. Koju jõudnud ema ja isa ei suutnud ära imestada, et mis asja see Teele nüüd koju on JÄLLE toonud. Kuulnud härdat lugu said nad aga Teelekese tegemisest aru ning lubasid oraval jääda senikaua, kuni ta paraneb ja natuke kasvab. Järgmisel päeval oli Teele koolis väga ärevil ja mures oravakese pärast, kes loomulikult oli koju magama jäänud. Peale tunde (kust Teele mitte kunagi ei puudunud) jooksis ta õhinas koju, et näha kuitas ta väike sõber on paranenud. Ja oh sa näe imet! Kodu uksel ootas plikat isa, kes deklareeris, et oravake olevat juba hakanud toas ringi jooksma ning ennast kapi all ära peitnud ja mingit moodi polevat isa saanud teda sealt välja meelitada. Seejärel vastas väike preili: ''Astu kõrval, isa, las meister tegutseb!'' . Teele lähenes kapile õrna häälega oravakest kutsudes ning kes oleks võinud arvata: orav hüppas nagu niuhti talle käe peale ja oli väga rõõmus, jah, ta isegi naeratas! Juu siis oli terve pika päeva perenaist igatsenud! Mõne aja mööduses, kui orav kosus, oli aeg tagasi loodusesse minna. Selleks viisid Teele ja ta ema Miku (orava nimi) loomaaeda Mati Kaalu järelvalve alla. Miku oli rahul, nii ka Teele ja ta ema. Ometigi muidugi oli väike preili kurb sõbra kaotuse üle, kuid aeg parandas haavad :). Ja kui ta veel surnud ei ole siis ilmselt käib ta tänaseni pargis oravaid vaatamas, lootes kohata Mikut.







Kas pole tore lugu?


Konjets!
Lõpp!
Fin!
The End!