Kiri Sulle...

Kas pole imelik kuidas elu teeb vahest suuri keerdkäike ning viib meid taas kokku inimestega, keda arvasime olevat kadunud igaveseks? Sõbrad tulevad ja lähevad, kuid parimad jäävad. Võib kuluda aastaid ja ka aastakümneid selleks, et leida kui tähtis mõni inimene su elus on/on olnud ja mis kohta ta täitis. Miks peaks siis mööda laskma aastaid, et seda mõista? Miks ei võiks lihtsalt jätkata sealt kus kõik pooleli jäi? Või üldse mitte lõpetada? Kui palju suhteid saab igaveseks lõhutud mõne rumala vea või veel lollima tüli pärast? Kes sellepärast kannatab? Miks mõistame alati HILJEM, mida oleme käest lasknud ja enam kunagi tagasi ei saa? Elu on ebaaus, kuid samas ka karmilt õiglane. Elu on muutuv, vahest toob see endaga kaasa positiivsust ja rõõmu kuid vahest jälle kõige suuremat kurbust, masendust ja süütunnet. Miks siis on võimalik olla ühel hetkel täiesti normaalne ja õnnelik ning teisel juba südantlõhestavalt kurb? See ei peaks ju nii olema? Milleks see vajalik või hea on?

Kallis sõber, tahan Su ees vabandada, et Sind varem üles ei otsinud! Et nüüd sellega Sulle ja endale kurbust valmistan. Kõik ei ole muidugi minu süü, Sa tead seda isegi... kuid siiski. Ka minu käes oli võimalus midagi muuta. Tea, et sa oled mulle endiselt väga kallis ja ma kannan Sind südames endaga kaasas ning armastan Sind just sellisena nagu olid siis ja ka nüüd. Tean, et kõik oli juba öeldud, kuid pidin seda Sulle kinnitama! :)

Soovin Sulle elus kõike head ja palju kordaminekuid! Kunagi teeme koos plaadi :) Hakka lugusid kirjutama!!

Igavesti Sinu,
Teele