Neljas päev

Hommikul silmi avades tervitab meid hall ja pilves ilm. Tito arvab, et täna hakkab kindlasti sadama ja kahjuks on tal õigus. Otsustame siiski välja minna (ega me siia hotelli istuma tulnud ju).





Suundume eile avastatud kaubanduskeskusesse. Mina muidugi jooksen jälle H&M poodi poisile riideid ostma, Tito läheb Natuga mujale. Ahhh, siin on nii palju asju mida tahaks osta... Käime toidupoest ka läbi, et õhtuks midagi süüa osta ja mina keskusest väljudes näeme? Ilm on jälle ilus ning otsustame siiski linna minna.




Teeme omaette nalja, et ooo näe, vaata neid pilvi, raudselt selleks ajaks kui linna jõuame on pilved ja vihm ka kohal! Haaa-haaa, jube naljakas eks... sest just nii loomulikult juhtuski. Kuidas saakski muidu? Mul oli õnneks kaasas kampsun ja Titol dressikas, kärul polnud aga vihmakilet ega midagi. Ega siis midagi, Tito dressikas üle käru ja jooksuga lähima katusealuse alla ootama. Vihma tuli nagu dushi. Polnud aga midagi imestada, sest hommikul uudistes lubati ju ''showers''. Kõik tundus nii naljakas ja lõbus. Nagu oleks jälle teismelised, joostes naerdes, käsikäes (lapsekäruga??) läbi vihma. Kui romantiline :) Ootame dushi lõpu ära ning sammume vettinud juustega (mina) vanalinna poole.

Eile avastasime ühe väga kifti turu, kuhu täna kindlasti tagasi tahan minna.



Sest seal müüdi maailma parimaid jooke. Erinevaid maitseid oli nii palju. aga mina valisin kookose-kiivi-banaani topsikese. Nimelt on tegemist siis värsketest asjadest tehtud smoothie jookidega. Oiiiiii kui hea see on! Jääks hea meelega siia turule, leti kõrvale elama!!



Kuna tegemist on meie viimase turisti mängimise päevaga, siis on mul juba välja valitud kohad kus kindlasti tahaks enne lahkumist ära käia, aga selleks, et nendeni jõuda pidime loomulikult läbi käima veel kolmest mitteplaanitud poest, kuhu sai jälle raha jätta.

Nagu igal maal ja igas linnas, on ka Barcelonas poode, kust võib leida brände nagu D&G, Guess jne väga odava hinnaga.. ja miks? Ma annan väikse vihje Guess kirjutatakse näiteks ''Cuess'' jne ;) Väga originaalne :P

Kõik ostud tehtud (ei, ma ei ostnud endale võlts Guess-i kotti), hakkame tagasi jalutama. Ilm oli taaskord super ilus ja muidugi oleme särgiväel. Järsku täiesti lambist on kohal must pilv ja ka meie sõber - dush, ilma mingi hoiatuseta. Õnneks on ainult paari sammu kaugusel kena katusealune, kuhu ennast poetame. Dush kestab ja umbes 2 minuti pärast hakkab sadama R-A-H-E-T!!!



Et siis... õues on 26 kraadi sooja ja taevast tuleb rahet??? Ja veel elevandi suuruseid tükke?



Nüüd ma olen vist küll kõike näinud! Müristab nii kole kõvasti, et Natu hakkab kartma ja nutma, Mina ise kardan ka.... siia me sureme ma ütlen! :) Nii kiiresti kui kogu see nali tuli on ta ka läinud, päike jälle väljas, inimesed astuvad taas tänavatele nagu midagi poleks juhtunud... Tore! Meie ka! :) Mõtleme, et parem oleks vist hotelli tagasi minna, mine sa hullu tea!

Bussisõit tundub pikk ja palav ning kleepuv. Väkk! Nagu tavaliselt vajutan enne meie peatust nuppu, et bussijuhile märku anda meie soovist väljuda.... Näe meie peatus paistabki... eee.... oot... miks buss ei peatu??? Appi! Me tahame välja! Nüüd!!! Kohe!! Seal on meie hotell, oo, nüüd oleme kuskil tunnelis.... maanteel.....kiirteel?? kuhu meid viiakse??????? Lõpuks buss peatub mingis täielikus ghettos (okei nii hull asi päris pole, aga see on igatahes mingi kohalike rajoon, kus meid oleks keegi kindlasti röövinud, kui oleks õhtu). Nii... kuidas me tagasi saame? Muidu peatub buss iga 100m tagant ja nüüd on meid viidud kilomeetreid eemale me hotellist. Kift! Jalad valutavad, tahaks juua! Kus me oleme?? Kuidas me tagasi saame? Maanteel, tunnelis ja kiirteel pole ju kõnniteed. Kõnnime läbi kahtlase rajooni kus iga silm meid passib. Otsime kohta kust saaks üle tee, et siis kuidagi tagasi kõndida... ega siis kiirteel ülekäigurada ka pole ja isegi kui oleks, ei pääse me mingit moodi isegi tee ligidale. Oi, näe, raudtee... Oleks siis nagu Eestis, et saad igast suva kohast üle minna nii nagu süda lustib, ei!! Siin on ju pikk ja paks aed igalpool ümber. Olgu, kõnnime siis veel sada kilomeetrit täiesti vales suunas, et leida raudtee ülekäigu kohta. Eemalt paistabki rongi peatus, aga selleks et raudteest üle saada peab kõndima mööda miljoni korruselist treppi üles, siis üle raudtee ning seejärel alla tagasi... nii kift! Me jalad on juba ammu otsast ära kukkunud, nüüd käime käte peal.



Lõpuks peale umbes 2 tunnist ekslemist Barcelona maffia majade vahel (hihiii... ikka tuleb ju lugu põnevamaks teha kui tegelikult oli) jõuame hotelli.... mina lähemale see tuleb, seda raskemaks jalad muutuvad........ voodi............ uni!!!!!!